SS-Standartenführer Alfons Rebane

Alfons Vilhelm Robert Rebane (tuntud, kui Alfons Rebane) sündis Valgas
24. juunil 1908.a klaverivalmistaja esimese lapsena. Tema vanaema oli lätlane.
1911.a suri tema ema, Helene, tuberkuloosi. Seejärel abiellus isa ema õe, Olgaga.
Alfons alustas kooliteed Valgas, kuid 1920.a kolis perekond Narva, kus Alfons
asus õppima Narva Vene Gümnaasiumi. Legendid räägivad, et juba siis oli ta
armastanud väga omatehtud sõduritega sõjamänge mängida. Alfons lõpetas
gümnaasiumi 1926.a ja asus sama aasta septembrist õppima Sõjakooli.
1929.a lõpetas Rebane Sõjakooli I järgu diplomiga jalaväe erialal ja ülendati
nooremleitnandiks. Esimeseks teenistuskohaks sai Soomusrongirügement Tapal.
1931.a abiellus Rebane Agnia Soometsaga, kellega tal sündis ainuke laps Tiiu,
kes aga suri varakult. 1933.a ülendati Rebane leitnandiks. 1935.a viidi ltn
Rebane üle Kaitseliidu Sakala Malevasse instruktoriks. Tema elukohaks sai Antsla.
Siin oli tema peamisi ülesandeid laskealase tegevuse ja võistluste korraldamine.
Ka ta ise oli eeskujulik laskur. 1937.a avati ltn Rebase eestvedamisel Viljandis
lasketiir. Kaitseliidus teenis Rebane välja ka oma esimesed aumärgid. 1939.a
sügisel viidi ta üle KL Lääne Malevasse Lihula komandandiks, kus tema ülesandeks
sai suhtlemine ja side pidamine Eestisse saadetud Punaarmee üksustega.
Teenistuse kõrvalt andis Rebane ka Lihula Reaalkoolis riigikaitseõpetust. Peale
Kaitseliidu likvideerimist 1940.a juunis, viidi ltn Rebane 1. augustist 1940 üle
Tallinnasse Auto-Tankirügementi kergetankirühma ülemaks. 25. oktoobril saadeti
ta erru. Seejärel töötas Rebane Lasnamäel ehitustöölisena kuni 1941.a maini, mil
läks Virumaale metsavennaks. Paar kuud hiljem alanud Suvesõjas sai ta üheks
metsavendade juhiks Kavastu partisanide laagris. Juuli lõpul organiseeris Rebane
Loobu metsavaheteel Punaarmee kolonnile eduka varitsuse.
Peale Virumaa vallutamist sakslaste poolt 1941.a suve lõpuks, sai Alfons
Rebane 11. augustil kohapeal formeeritava Virumaa Omakaitse ülemaks. Juba 1.
septebril astus ta aga Saksa Armee teenistusse. Ta määrati Rakveres formeeritava
Sicherungsgruppe 184 15. kompanii ülemaks. Ilmselt omistati talle ka Saksa
auaste Oberleutnant. Talveks viidi kompanii Gatshina´sse, kus teostati väljaõpet.
Seejärel oli suusakompaniiks saanud kompanii võitluses partisanidega eri
teenistuskohtades Põhjarinde tagalas. Pepino´s või Kertsevo´s oli üksusel
partisanidega ka suuremaid kokkupõrkeid. 01.01.1942 ülendati Rebane Hauptmanniks.
Talvel suunati Rebane oma kompaniiga aga Volhovi rindele venelaste rünnakut
riivistama, mis ka õnnestus. Seoses sekeldustega sakslastega formeeriti 6 Eesti
julgestusüksust ümber 3-ks idapataljoniks. 1942.a suvel määrati Rebane
Idapataljonide staabi sideohvitseriks. Augusti lõpul 1942 määrati ta 658.
idapataljoni ülemaks. Veebruaris 1943 viidi pataljon Volhovi rindele. Märtsis
osales ta oma pataljoniga Punaarmee suurrünnaku nurjamises. Juunis 1943 ülendati
Rebane majoriks. 1944.a jaanuaris alanud Punaarmee eduka suurpealetungi ajal
jätsid sakslased tema pataljoni Volhovi-Novgorodi piirkonnas taandumist katma.
Hoolimata lahingute raskusest õnnestus Rebasel tekitada eriti Surkovos ja
Vaskovos vaenlasele suuri kaotusi, päästa palju Saksa väeosi ümberpiiramisest ja
tuua ka oma pataljon lahingutest välja. Nende lahingute eest autasustati teda
esimese eestlasena Raudristi Rüütliristiga.
Peale raskeid lahinguid Venemaal, toodi pataljon Eestisse ja liideti vastu
isikkoosseisu tahtmist formeeritava 20. Eesti SS-vabatahtlike diviisiga. Märtsi
algul osales Rebane veel oma pataljoniga võitlustes Krivasoos, kust murdis välja
piiramisrõngast. Ta ise komandeeriti märtsis piirikaitserügementide
taktikaliseks nõuandjaks, mais aga määrati õppebrigaadi "Nord" Eesti ohvitseride
kooli juurde.
Juunikuus 1944 sai Rebasest 47. SS-vabatahtlike rügemendi 2. pataljoni ülem.
Pataljoniga taandus ta üsna edukalt Narva jõelt Tannenbergi liinile Sinimägedes.
Suve lõpul suunati Rebane koos pataljoni ja formeeritud omanimelise
võitlusgrupiga Lõuna-Eestisse. Punaarmee rünnaku tulemusena septembris jäi
Rebane koos oma võitlusgrupiga Emajõe ääres piiramisrõngasse, kuid suutis
sellest välja murda. 24. septembril ületas ta oma järele jäänud meestega
Eesti-Läti piiri. Edasi koondati alles jäänud Eesti ükused Ülem-Sileesiasse
Neuhammer´isse, kus Rebane määrati 46. relvagrenaderide SS-rügemendi ülemaks.
Vahepeal ülendati ta ka SS-Obersturmbannführeriks. Jaanuaris suunati Eesti
diviis rindele Oppelni alla. Märtsiks oli kogu kohapealne Saksa korpus jäänud
piiramisrõngasse. Diviisil õnnestus piiramisrõngast välja murda. Väljamurdmise
käigus sai surma aga diviisiülem brigf Augsberger, keda Rebane lühiajaliselt
asendas. Peale piiramisrõngast väljatulekut pidi ta aga uuesti piiramisrõnga
sisse tagasi minema, et tuua välja sinna sisse jäänud korpuse juhtkond, mis ka
õnnestus. Selle eest esitas korpuse ülem kindral Koch-Erlach ostuf Rebase
tammelehtedega Rüütliristi saamiseks. Märtsis ülendati ta SS-Standartenführeriks.
Peale lahinguid koondati diviis Balkenheim´i täiendamisele. Aprillis oldi jälle
rindel - Schönau rajoonis. 9. mail autasustati Rebast Raudristi Rüütlirisrtiga
tammelehtedega. Peale sõja lõppu õnnestus staf Rebasel jõuda lääneliitlasteni ja
end vangi anda. Läände oli õnnestunud jõuda ka tema perekonnal.
1947.a asus Rebane Saksamaalt Inglismaale, kus astus Briti luure teenistusse.
Ta üritas toetada ja organiseerida vastupanuliikumist Eestis, kuid see
ebaõnnestus, tänu KGB edukale tegevusele. Seetõttu tuli Rebasel 1960.a
luuretöölt lahkuda. Ta töötas ühes tehases öövahina ja asus 1961.a ümber
Saksamaale Augsburg´i, kus võeti Saksa luure teenistusse. 1965.a alustati Eesti
NSV-s Rebase vastu tagaselja kriminaalasi, mis jäi avalikustamata, kuna ei
suudetud tõestada mingeid sõjakuritegusid. 1975.a sai ta teada endale sõja
viimasel päeval omistatud kõrgest autasust. Alfons Rebane suri Saksamaal
Augsburg´is 8. märtsil 1976 kopsuvähki. Ärasaatmine toimus 12. märtsil
Westfriedhof´i krematooriumis Augsburg´is. Kohal oli ka Saksamaa LV Bundeswehr´i
Oberstleutnant, kes esindas kaitseminister H. Leber´it. 1999.a suvel maeti
Alfons Rebane ümber Tallinna Metsakalmistule.
Alfons Rebane oli väga austatud väejuht ja esmaklassiline
strateeg. Oma sõjamehetee käigus õnnestus Rebasel läbi murda 15 -st
piiramisrõngast (kotist). Ta oli sõdurite seas väga lugupeetud, kuna suutis nad
pea alati lahingutest välja tuua. Samal põhjusel pälvis ta ka sakslastest
sõdurite austuse. Sõdurid pidasid Rebast sageli oma meheks. Tema käitumine ja
ütlused sisendasid meestesse alati otsekui erilist jõudu. Sakslastega olid
Rebase vahekorrad üldiselt üsna head ja ta hindas neid, kui sõjamehi. On teada,
et ta ei pidanud lugu paberimajandusest ja muust bürokraatiast, ignoreerides
sageli ülearuseina tunduvaid reegleid. Ta oli alati kainelt kaalutlev, rahulik
ja julge. Hulljulgust pidas Rebane aga samaväärseks argusega. Teda peetakse
üheks legendaarseimaks eestlasest väejuhiks ja parimaks eestlasest väejuhiks 2.
maailmasõjas. Staf Rebane üks kahest välismaalasest, kes SS-i koosseisus
teenisid välja Raudristi Rüütliristi tammelehtedega. Seda peetakse üldse
kõrgeimaks sõjaliseks autasuks, mida ühele eestlasele kunagi omistatud.

Eesti Keel